Vahetevahel taotlevad meie liikmestaatust inimesed, kellede uskumused satanismiga mitte mingisugust reaalset seost ei oma, kuid kes sellegipoolest on end ehtinud tiitliga „satanist”. Meeleheitlikult selle enesele omistatud hüüdnime külge klammerdudes üritavad nad saada osakeseks meie Saatana Kirikust. Mõistetavatel põhjustel me muidugi keeldume, mille peale üritavad mõned neist taotlejatest äraütlemist vaidlustada, püüdes moonutada mõistete „vabadus” ja „individualism” olemust, sooviga „mässu” tõsta ning seeläbi õigustada enda nõudmisi meie filosoofiliste algtõdede muutmise suhtes. Nende iha – varastada meilt meie õigused tõelise satanismi esindamisel, ei muuda fakti, et satanism ON siiski kindlalte piiridega maailmavaade. Satanism ei saa heaks kiita usku kosmilistesse objektidesse, vereohvritesse, väidetesse, et keegi on „koletu deemoni inimkehastus” ning ülejäänud teistlikesse pettekujutelmadesse. Saatana Kirikus pole ruumi inimestele, kes täielikult meie filosoofiat ei mõista!

Pealegi ei saaks satanistlikku filosoofiat kasutada mõistusetu hedonismi või kuritegevuse edendamiseks, kuna need on vastuolus skeptilise epikuurlase ateistliku mõtteviisiga, mis kätkeb endas loogilist ning elu nautivat suhtumist ja on ka meie – satanistide- filosoofiliseks suunaks. Nende „kandidaatide” enda õigustamise eesmärgil kontekstist välja rebitud fraasid ei lähe kirja satanistliku filosoofia mõistmisena ning mitte ammugi selle toetusena.

Osad neist „Saatana fännidest” väidavad, et satanistid peaksid mässama satanismi ning selle organisatoorsete esindajate, nagu Saatana Kirikki, vastu, tõestamaks end seeläbi olevat „rohkem saatanlikumad”. Ekslikult peavad nad meie võitlust vabaduse ja individualismi eest individuaalse vastutuse kaotamiseks. Nad eksivad. „Vastutus vastutusvõimelistele” on üks Saatana Kiriku motodest.

Mõned uustulijad ei taipa meie filosoofia aksioome ning suhtuvad satanismi kui hullusärki, millesse neid on vangistatud ja kust nad, kord sinna seotuna, enam välja ei suuda murda. Teised loodavad seda rakendada kui „kõik on lubatud” poliitikat, nägemata satanismis pääset vastutustundliku vabaduseni, mida see endast tegelikult kujutab. Nad järgivad meie „käske” ja „patte”, jättes aga märkamata, et elu ei elata sageli paberilt näpuga järge ajades ning ei suuda seega hoomata meie filosoofilise õpetuse „kolmandat külge” ja eetilist struktuuri, mis paljudele dualistlike mõtteviisidega inimestele nähtamatuks jääbki. Need „käsud” ja „patud” pole mitte omavoliliselt valmis klopsitud reeglid või „sina ei pea mitte” pühalikud kuulutused, mis saadud „ülevalt- või altpoolt”, vaid juhtnöörid ning töövahendid, üles märgitud inimlooma sotsiaalse käitumise hoolika jälgimise tulemusena. Iga satanist võib need vabalt „proovisõidule” viia ning nende tõhususes ise veenduda. Seejärel leiab enamik sataniste neid olevat nii õiged, kui ka tõepoolest kasulikud. Seetõttu nimetame ka endid satanistideks, kuna A. S. LaVey esitatud filosoofia on täielikus vastavuses iga Saatana Kiriku liikme individuaalse maailmavaatega.

Mida need isehakanud „satanistid” mõista ei suuda, minnes enda arust vastuollu Saatana Kiriku kirjanduses esitatud põhimõtetega, on tõdemus, et tegelikult mitte satanism pole see, mis peaks muutuma, kohanemaks mässajate arvamuste ja soovidega, vaid hoopiski nemad ISE peaksid loobuma oma isiksust valesti tõlgendamast. Satanism on sidusalt korrastatud ratsionaalne süsteem. See ei ole vormitu hunnik lahtiseid, kontekstist välja rebitud mõisteid ja ideid, igaühele haaramiseks, et hakata end seejärel „satanistiks” nimetama. Ometi soovivad paljud, et nõnda see just oleks ja võtavad appi mõiste „vabadus”, et mitte end süüdlasena näidata. A.S. LaVey peamine eesmärk, luues Saatanlikku Kirikut, oligi ehitada üles ratsionaal-filosoofiline maailmavaade, mis annaks meile kokku satanismi definitsiooni – esimese seostatud ning selgelt mõistetava satanismi definitsiooni Lääne ajaloos.

Nagu näitavad Saatana Kiriku elujõulisus ning LaVey enda kirjutiste üha kasvav edu 40 aastat pärast nende avaldamist, kandsid tema pingutused vilja. Meie, kes me seisime tema kõrval, kavatseme ka edaspidi säilitada ning austada LaVey pärandit, nähes selles piisavalt tugevat ja püsivalt täiuslikku aluspõhja. Kui mõtleksime teisiti, poleks me satanistid ning leiaksime endile teise nime ja samuti teistsuguse definitsiooni kirjeldamaks enda isikut. Kutsume „reformijaid”, kes meid tegelikkuses vaid väliselt muudavad, endi hulka vaid selleks, et jätkata üha edasi liikumist. Saatana Kirik ei kavatse omi põhimõtteid muuta, et tulla vastu sinu isiklikele soovidele. Et seda saavutada, leia mõni tobe saatanakummardaja ning moodustage partei.

A.S. LaVey võttis üheks oluliseks teemaks Saatana Kiriku noored ja/või väheküpsed liikmed, kes mingis elu punktis tunnevad soovi proovida end pühitseda „satanismi päästjateks”. Enamik sataniste näeb neid ebakõla külvajaid ignorantsete ning rumalatena, eriti kuna üks satanistide peamisi põhimõtteid on – igaüks on ISEENDA päästja. Kunagi ei ole Saatana Kiriku liikmed tervitanud endi seas märtrikompleksiga „lunastajaid” ning seda teadmist ja sellest aru saamist ootame ka kõigilt uutelt liikmetelt.
A.S. LaVey esseest „Maailma võimsaim religioon”:
„Satanism on ainuke religioon, mis on suunatud inimese isiklike soovide ning ihade rahuldamisele ja kvaliteedile, seda siiski seni, kuni need soovid ja ihad on ligipääsetavad või heaks kiidetud. Niisiis, ühe isiku individuaalne ja püsiv religioon(maailmapilt) sulandubki seeläbi täiuslikult üldistesse raamidesse. See on ülistus individuaalsusele, milles ei sisaldu kübetki silmakirjalikkust, solidaarsusele ilma meeletusteni kaldumiseta ning objektiivsele subjektiivsusele. Neist põhimõtetest pole tarvis kõrvale kalduda, sest summaarselt peaksid need nullima vastastikuse kisklemise ja tülitsemise soovi. Iga üritust satanismi reformeerimiseks peaks nimetama selle õige nimega – tüli õhutamine olukorras, kus reaalset probleemi ei eksisteeri. Üheski religioonis ei tohiks olla kohta reformaatoritele, kelle tegelikuks religiooniks ongi reformatsioonide fetišh. Kompulsiivsetele dissidentidele on olemas oma koht ja tiitel – kui nad suudavad seda auga kanda, siis on nad muidugi meie seas teretulnud. Ise nimetaksid nad end muidugi revolutsionäärideks, kuid seda oleksid nad tegelikult vaid iseendi pettekujutelmis. Meie „kogukonnas” on nende tiitliks pikka aega olnud „Masohhistide Klubi”.

LaVey kirjeldas selliseid isiksusefiguure elavalt kui „inimesi, kes situvad vaibale ja heidavad end seejärel läbi akna tänavale.” Sellist sorti „etendused” jätavad publiku vastumeelselt ekskremente koristama ning heidavad osaleja välja ringist, mida ta vanasti ehk nii väga austas. Vana hea Doktor(LaVey) ütles, et ei kaldu samuti kunagi selles suunas, laskmaks uksest taas sisse säärased „vabastajad”, kuna neid ei saa usaldada igausgustest probleemidest ja „etendustest” hoidumisel. Tema isiklikult nägi säraseid juhtumisi korduvat üha uuesti ja uuesti ning raputas sellist lapsikust nähes vaid tõrjuvalt pead. Paratamatult oleme pidanud olema tunnistajaks sellistele juhtumistele, seda eriti ajast, mil meie asutajaliikmed surid ning mängu astus uuem ning puhanud „Masohhistide Klubi”.

Minevikuaastatel isoleeriti paljud meie liikmed teineteisest ning olles üksikud pühaduseteotajad igava rahvamassi seas, said nad võimaluse oma isiksus lõplikult paika panna. Olgu teadmiseks, et säärane tugev eneseteadvus on satanismis väga oluline. Tänapäeval, kui nii paljude elude lühikokkuvõtet võib lugeda avalikest netipäevikutest või neilt jälkidelt eglitaarsetelt netilehekülgedelt, on üksildasel autsaideril võrdne võimalus kohata nii teisi endasuguseid, kui ka lihtsalt eputajaid. Saatana Kiriku liikmeks olles avastab igaüks kiiresti, et õige usk on esmapilgul ehk ebatavaline. Meie „võõrandunute ühingu” võimas liige avastab peagi meeldiva üllatusena teisigi endasuguseid. Kuigi, ebakindlamad isiksused võivad selles seltskonnas tunda end lämmatatuna, kuna enam ei ole nad teisitimõtlejad number üks, vaid kuuluvad nüüd ühte gruppi teiste endasuguste „veidrikega”. Samuti võib ta avastada, et kõik tema eepilised mõtted ei leia just alati kaassatanistidest „semude” poolt soojat vastuvõttu. Sel hetkel, kui nad otsustavad, et peavad end mingite põhimõtete abil eraldama kaasmässajatest, on ainuke võimalus pöörduda tagasi oma väikesesse isoleeritud mulli teiste, jalgu lohistavate zombie´de keskel. Kahjuks kostitavad nad pahatihti meid enne lahkumist ka väikese „hüvastijätukingiga”.

Neid agitaatoreid võib eksitada suurest eneseülistamisest tekkinud nn „tunnelnägemine”, mis ei lase neil näha üldist pilti, kus Saatana Kirik toetab paljusid ebahariliku mõtlemisega isikuid, kellel on ka individuaalsed eelistused, mis teiste poolt alati heakskiitu või osavõtusoovi kohata ei pruugi. Selle asemel, et mõtiskleda enda isiklike ebaharmooniate üle organisatsiooni suhtes, asuvad „Masohhistide Klubi” liikmed maha tegema sedasamust seltskonda või organisatsiooni, millesse alles suhtusid näilise austusega. Arvatavasti ei suuda nad ka enam pälvida „ülemuste” tähelepanu läbi loomingulisuse ning andekuse, vaid peavad nüüd saama märgatud läbi raevuhoogude nende vastu. Irooniliselt asetab ta end aga autsaideri rolli autsaiderite seas ning langeb seega tagasi ühte ühiskondlikult paika pandud tavaklassidest (tööline, keskklass või kõrgklass). Nõnda muutub ta pagendatuks „X-klassist” – arukate ja andekate aristokraatiast, mille liikmeteks ongi kõik tõelised satanistid (loe ka Paul Fusselli „Klass”). Seega, jätkates meie asutajate suhtumismalli, lubame neil isehakanud „junnidel boolikausis” endale vee peale tõmmata, muidugi juhul kui nad just ei ole meelitatud sellest põlgusest ja hukkamõistust, mida nende masohhistlik käitumine kindlasti pälvib. Mõned neist on isegi üllatunud, kui neile on öeldud, et „ise kutsusid kurja välja”. Pole midagi haletsusväärsemat ega eba-satanistlikumat, kui masohhist, kel napib eneseteadlikkust.

LaVey rõhutas, et tema paradigma Saatana Kiriku käitumismallide suhtes on, et selle liikmed kohtleksid teineteist aumeeste ja aunaistena. Väljaspool meie organisatsiooni on niigi lahkhelisid, mis peaksid rahuldama iga konfliktifetišhisti vajadusi. LaVey ei nõudnud kunagi, et satanistid peaksid üksteisele meeldima. Kuna meie põhimõtteks pole iial olnud olla vennaskond, siis ei nõua me ka, et kõik meie liikmed nõustuksid teineteisega koostööd tegema. Siin on üks põhilisi „majareegleid”: Kui liikmed omavad individuaalseid väärtusi, mis läheksid teistega konflikti, siis võivad nad vabalt käia oma teed, kuid mitte raisata aega ning energiat, heitmaks enda erinevust teistest nina peale neile, kes on valinud teise tee endi isiklike soovide rahuldamiseks satanismi abil. Küllaltki lihtne idee, mida järgida, arvame. Siiski, mõnedelt paistab selle reegli tunnistamist palju oodata olevat, eriti neilt, kes kunagi pole aru saanud ka esimeset satanistlikut maailmareeglist: „Ära avalda enda arvamust või anna nõu muidu, kui seda pole sinult palutud.” Need, kes ei suuda aktsepteerida sellist ühiskondlikku suhtlusmudelit, saavad peagi „mittesoovitud isiku”(persona non grata) tiitli osaliseks.

Kohtudes võimaliku satanismi vastu mässajaga, küsi temalt üks lihtne küsimus: „Mille vastu sa mässad?” Kui vastuseks saad „satanism on liialt igapäevane ja tüüpiline”, siis võid julgesti vaadata enda ümber seisvaid huvitavaid inimesi, kes kõik on omaette isiksused ning mõelda, missuguseid silmaklappe see mässaja küll kandnud on. Kui kuuled väidet, nagu oleks satanismi isiksuse arenguks liialt piirav, siis peaksid täpsemalt välja uurima, mida see inimene täpselt mõtleb, et see on suisa keelatud satanistliku filosoofia poolt. Suur on võimalus, et satanism keelab midagi, mis on iseenesest vastuolus ka kohalike seadustega. Satanism ei suuda ega kavatsegi inimesi takistada minemast kriminaalsele teele – see on nende enda vaba valik. Muidugi soovitab see inimesel olla kursis seadustega ning tegutseda vastavalt sellele ning ka enda sisetundele, kuid käseb ka olla valmis kohtumõistmiseks ning isegi vangistuseks, kui enda instinktidele rajatud tegutsemine selleni peaks viima. Kui vastus on lihtsalt „Mida sul pakkuda on?”, siis on vastaja näol arvatavasti tegemist suuna kaotanud ja eksiteel oleva inimesega, kes ei oma mingit pilti iseendast ja ammugi mitte inimühiskonnale loomuomasest hierarhilisest jaotusest ning sellega kaasnevatest tsivilisatsiooni alustaladena esitatud põhimõtetest. Vabadus nõuab alati ka vastutustunnet ning seesamune vastutus nõuab omakorda käesolevate faktide ausat ja arukat hindamist ning selle põhjal tehtavate otsuste arukust. Mõelda, et olles kõige vastu ning ilma igasuguste piirideta, tähendab olla satanist, on täielikult võrdne meie põhimõtete kuritarvitamise ja omavolilise rikkumisega ning eitab ka meie epikuurlaslikke juuri.

Satanistid kontrollivad enda tegusid alati, isegi iseenese vajaduste rahuldamise teel. „Hellitus, mitte sundus”, üks meie asutaja tsitaatidest, mis tõstab satanismi välja hedonismi piiridest, mida defineeritakse kui juba sunduslikku ohjeldamatust. Epikuurlus – tasakaalustatud otsing füüsilise ja vaimse naudingu järele – püüdleb kõrgema rahulolu poole. See on rafineeritud, valikuline ning kehastab ka meie lunastuse ja rahulolu põhimõtet. Satanistid on eksistentsi banketi gurmaanid. Epikuurlus esitab lihalikele himudele siiski omamoodi piirangud – epikuurlased pole pirtsakad, samas ei ole nad ometi ka oma tunnete ja ihade orjad, pigem on need motivaatoriteks otsimaks kõiksuguseid värskendavaid ja meid täiendavaid kogemusi. Hedonist keskendub samas pimedalt enda seksi- ja söögiiha rahuldamisele, needes pärast tagajärgi! Sellist destruktiivset käitumist iseenda suhtes satanist ei tunnista.

Satanist teeb, mida soovib, kuid vastutab samas ka oma tegude eest täiel määral. Me elame siiski teiste inimeste keskel ja peame arvestama tõsiasja, et erinevates piirkondades on erinevad seadused, mis sääraste enesetaputerroristide käitumist piiravad. Olles otsustanud seda teadmist eirata ning seeläbi vanglas lõpetades, oled ilma jäänud kogu oma võimust ja saad maitsta pikki päevi teiste inimeste võimu all. Mitte eriti satanistlik valik... Kui sa oled pisisuli, kes otsustab äkitsi ajada enda vangilangemise „pöörasuse ja pühaduseteotuse” kaela, siis saad seeläbi tõeliste satanistide poolt vaid põlguse ja hukkamõistu osaliseks. Näeme ju oma silmaga, kuidas karistusasutused on täis just selliseid tüüpe ning vaevalt keegi on sellest vaatepildist eriti vaimustatud. Satanism ei eita naudingut ega ka sügavaid või põhjalikke otsinguid selle järele, kuid see eeldab, et meie epikuurlane kaasaks täiusliku naudingu otsingutesse ka arukuse ja kaine mõistuse. Pragmatism on meie süsteemile evidentne, me oleme tõesti realistid. Seega... Idealistlik suhtumine „tee, mida hing ihaldab”, leiab satanistide poolt hukkamõistu kui lapsik retsept isikliku katastroofini.

Satanistid mõistavad, et „hea” ja kuri” on suhtelised väärtused ning väldivad ja tõrjuvad seda, mis mõjub neile ISIKLIKUST vaatepunktist negatiivselt. See ongi isiklik hinnang lähtuvalt meie väärtushinnangutest. Saatana Kirik on vastu üldisele massimoele või rumalusele, mida tihti leiab lokkamas igal pool meie ümber. See äsjane lähenemisviis toob mulle meelde Monty Pythoni sketši, kus üks mees soovib vaielda, kuid tema partner suudab ümber lükata absoluutselt kõik esitatud väited. Juhindudes põhimõttest „mis iganes ka öeldakse, mina olen selle vastu,” leiad peagi, et oled nende inimeste ori, kelle vastu sa enda arvates sõdid, kuna nemad otsustavad lõplikult, kuidas sa millelegi reageerid. Satanist, kes näeb iseennast jumalana, ei hooli sellest, mida teised temast mõtlevad. Tema monumentaalne eneseväärikuse taju ei lase tal haavuda vääritute kriitikute arvamustest, kuid samas uurib ja analüüsib ta nende inimeste, keda ta austab ja hindab, reaktsioone. Seega ei mingit mässu kõige vastu, mis väljub terve mõistuse piiridest, vaid kaine mõistus ja analüüsitud võimalused, mitte tuisupäised rektsioonid.

Definitsoonid on inimeste omavahelise suhtluse alustalad. Kui igaüks defineeriks mingit mõistet nõnda, nagu see tema meelest hetketuju ajel õige tundub, siis oleks tulemuseks vaid suur segadus (meenutades Lewis Carroll´i ärtu-emandat tema raamatust „Alice Imedemaal”). Selsamal põhjusel eelistame ka Anton LaVey poolt paika pandud selget ja puhast definitsiooni satanismile ning ei luba seda solkida igasugustel pseudo-satanistidel või kasvõi Saatana Kiriku liikmetel endil, kes on kaotanud arusaama Dr. LaVey rafineeritud ning peenetest põhimõtetest. Satanism arvestab inimühiskonna sotsiaalset evolutsiooni, põhinedes julgelt ja ometi tõeselt antud hinnagutel inimloomusele – inimene on loom. Selline kohanemisvõime on satanistidele loomupäraselt kaasa antud. See on süsteem, kus puuduvad paindumatud dogmad, loomupäraselt paindlik. Muidugi on satanismis ja „Saatanlikus Piiblis” kindlad põhimõtted, mis jäävad muutumatuks ning loovad seega selge eristumise teistest religioonidest ja filosoofiatest. Me teame, et vabadus praktikas tähendab ühe inimese võimalusi valida mitmete variantide vahel, mis on hetkel SAADAVAL. See ei tähenda, et maailm muudabki end silmapilkselt, kui kellelgi peaks sellekohane soov tekkima.

Universum pole kaootiline. Sellel on oma kindel struktuur ja kord, mis põhinevad keerukatel rahulolu ning vastastikmõjude tasanditel.Kuid seegi pole veel mingiks piiranguks indiviidi eneseteostusel. Meile omane tung millelegi siiski vahel kuuletuda, peab saama täidetud. Mõistma peame aga seda, mis on universumis muutlik ning mis peaks muutumatuks jäämagi. See ongi ülemvõimu maagia põhiolemus ja kõigi ettevõtmiste õnnestumise võti - see on iga tõelise satanisti ehtsuse tunnus.

Seega ei nõustu me andma satanisti aunimetust põhjuseta mässajatele, üksiküritajatele, kes üritavad meeleheitlikult üles seada seda „tõelist” autsaiderite eliiti. See nimetus on juba omistatud väärikale vähemusele, kes leiavad ühise keele Saatana Kiriku täiusliku filosoofia läbi. Masohhistide Klubi võiks lõpuks mõista, et meile ei paku huvi nende melodraamade jälgimine. Need pseudo-messiased peaksid pöörama abiotsiva pilgu teiste inimeste poole, kes samuti kasutavad eneseohverdust oma ISIKLIKU väljendusvahendina, mitte aga tõeliste satanistide poole. Meie oleme uhked ja kindlad, käsutamas iseenda saatust, ning teame oma kohta elus täis kadumatut naudingut. Tea, et tõelised satanistid, nagu meie asutajadki, on täielikult teadlikult iseendast, enesekriitilised reaalsuse piirides, hoiavad enda lähedal oma liitlasi ning – kui see muidugi sobitub nende eesmärkidega – lähevad ka vastuollu üldiste heakskiidetud tavadega, et jätkata evolutsioonilist revolutsiooni ning õiglaste põhimõtete juurutamist maailmas.

Magus Peter H. Gilmore
tõlkis: morgul